Kolmas ülesanne - ärev situatsioon

Äreva patsiendi situatsiooni kirjeldamiseks toon näitena oma sõbranna vanaema, kel pidi olema günekoloogiline operatsioon aprilli algul. Ta on alati olnud pigem kartliku loomuga, muretsedes kõigi ja kõige pärast. Loomulikult oli ka mõte operatsioonist vanemale naisele piisav stressi ja hirmu allikas. Eelnevalt olid meedikud selgitanud talle operatsiooni käiku ja vajalikkust ning selgitanud ka postoperatiivset taastumist, kuid tema puhul tekitas taoline informatsioon vaid hirmumõtteid juurde. Patsient hakkas kodus rääkima, et ta kardab ja temasugune vana inimene ei pruugi operatsioonilaualt üldse tagasi tulla. Nädal aega enne operatsiooni tekkis patsiendil üldseisundi halvenemine. Esinesid vererõhu probleemid ning jalale ilmus roos, millega kaasnes ka kehatemperatuuri tõus. Antud seisundis ei ole opereerimine võimalik ning operatsioon lükkus edasi 3 kuud. Pärast uudise saamist seisund paranes AB raviga kiirelt, vererõhk on normaliseerunud.

Ärevate patsientidega on tihtipeale raske, mis iganes situatsioonist ärevus tingitud on. Ärevuse kui tundega on samas lihtne seostuda, sest arvatavasti on kõigil teatud olukorrad või mõtted, mis hirmu tekitavad. See, kuidas keegi oma hirmudega hakkama saab või neid taltsutab, on aga erinev. Selleks, et aidata, peab patsienti veidi tundma. Mina arvan, et üldiselt teadmine siiski vähendab hirmu ning asjade lahti selgitamine, muredest rääkimine ning nendega tegelemine aitab. Hirmudest on võimalik üle saada, tean seda ka enda kogemustest. Tean ka seda, et see pole kerge, seega õde peab omama piisavalt kannatlikku meelt, et äreva patsiendiga tegeleda. Tegutsemisviis oleneb tihti situatsioonist, nii nõustun ka ühe kirjeldusega, kus leiti, et "süst tuleb kiirelt ära teha".

Äreva patsiendi puhul on raske ära tabada, kuidas ta siiani probleemiga tegelenud on ning kui koostöövalmis ta on.  Kindlasti muudab ärev patsient ka töö tegemise keerulisemaks, kuid raskused ongi selleks, et neid ületada.